Teisipäev 30. märts 2010

Hommikul ei viitsinud kohe üldse üles tõusta kuigi tegemist oli keskmisest vastutusrikkama ülesandega sest tuli minna lennuki peale. Lennujaama kolistasime seekord metrooga. Väga pingetpakkuvaks kujunes ennustusvõistlus teemal kui kaua sõidab rong lennujaama. Kaotasin Meelisele täpsuses vaid 5 sekundiga kuigi pakkusime mõlemad üli mööda. Lennujaamas pidi ka ikka mingi kiiks sees olema- nimelt ei ole seal mitte harilik süsteem vaid tuli läbida esimene passikontroll et minna pagasit registreerima seejärel kärutada oma suusad kui ülemõõduline kraam kuhugi nurga taha ja siis minna veelkord passikontrolli et pääseda tollitsooni ja lennuväravat otsima. Kõik käis õnneks ladusalt ja jõudsime tollitsoonis isegi süüa. Lennureis läks üllatavalt kiiresti. Jõhker ambaal nimega Denis oli meie tsooni stjuuard ja pakkus 2 korda väga maitsvat sööki ja lõpuks ometi kohvi (hiinlased seda mürki ei joo). Moskva transferis oli seekord väääga kirju seltskond ja aeg läks tukkudes väga kiiresti. Moskva- Riia lennukile minek oli minu jaoks päris ränk sest une pealt jooksma hakkamine on ju seda. Selles lennukis oli konkurentsitult kõige ilusam stjuardess keda näinud olen. Nõudsin lisakohvi et jumala pärast magama ei jääks. Lätis selgus et pagasiga on mingi jups juhtunud aga seekord positiivses suunas- pagas oli saabunud enne meid ja mitte sama lennukiga. Peal olid kirjad et need on läbi otsitud aga suuski polnud seibideks saetud ja träna ka kõik ok. Isegi auto oli parklas alles. Kui läbitud Riia linnatäis valgusfoore läksime sööma mingisse puukujudega kaunistatud maanteeärsesse kohta. Seal tuli üks mees kes kõnõlõs venes keeles ja ütles et sureb ära kui me teda järjekorras ette ei luba. Arvake mis ta ostis... tomatimahla ja ... viina. Sealtmaalt magasin kuni Viljandini, kuhu maandusid Anneli ja Meelis. Viljandist Tartuni rääkisin telefoniga- taas üks rekord purustatud. Kodu oli sama koha peal.