Teisipäev 30. märts 2010

Hommikul ei viitsinud kohe üldse üles tõusta kuigi tegemist oli keskmisest vastutusrikkama ülesandega sest tuli minna lennuki peale. Lennujaama kolistasime seekord metrooga. Väga pingetpakkuvaks kujunes ennustusvõistlus teemal kui kaua sõidab rong lennujaama. Kaotasin Meelisele täpsuses vaid 5 sekundiga kuigi pakkusime mõlemad üli mööda. Lennujaamas pidi ka ikka mingi kiiks sees olema- nimelt ei ole seal mitte harilik süsteem vaid tuli läbida esimene passikontroll et minna pagasit registreerima seejärel kärutada oma suusad kui ülemõõduline kraam kuhugi nurga taha ja siis minna veelkord passikontrolli et pääseda tollitsooni ja lennuväravat otsima. Kõik käis õnneks ladusalt ja jõudsime tollitsoonis isegi süüa. Lennureis läks üllatavalt kiiresti. Jõhker ambaal nimega Denis oli meie tsooni stjuuard ja pakkus 2 korda väga maitsvat sööki ja lõpuks ometi kohvi (hiinlased seda mürki ei joo). Moskva transferis oli seekord väääga kirju seltskond ja aeg läks tukkudes väga kiiresti. Moskva- Riia lennukile minek oli minu jaoks päris ränk sest une pealt jooksma hakkamine on ju seda. Selles lennukis oli konkurentsitult kõige ilusam stjuardess keda näinud olen. Nõudsin lisakohvi et jumala pärast magama ei jääks. Lätis selgus et pagasiga on mingi jups juhtunud aga seekord positiivses suunas- pagas oli saabunud enne meid ja mitte sama lennukiga. Peal olid kirjad et need on läbi otsitud aga suuski polnud seibideks saetud ja träna ka kõik ok. Isegi auto oli parklas alles. Kui läbitud Riia linnatäis valgusfoore läksime sööma mingisse puukujudega kaunistatud maanteeärsesse kohta. Seal tuli üks mees kes kõnõlõs venes keeles ja ütles et sureb ära kui me teda järjekorras ette ei luba. Arvake mis ta ostis... tomatimahla ja ... viina. Sealtmaalt magasin kuni Viljandini, kuhu maandusid Anneli ja Meelis. Viljandist Tartuni rääkisin telefoniga- taas üks rekord purustatud. Kodu oli sama koha peal.

Esmaspäev 29. märts 2010

Hommikuks pelmeenid kohalikku moodi- sigahead. Mina olin kõige uimasem ja kui söögikohta jõudsin olid Meelis ja Anneli juba minekut teinud. Neil oligi teine plaan. Mardiga sõime veel hunniku pelmeene ja veel mingi rasvaplönni ja läksime hotelli pakkima. Motivatsioon oli tohutu- minek oli elu esimesse siseparki sõitma. Piltide järgi 2 hüpet, siis wallride ja veel ohtralt actionjacksonit. Kuna Hiina kommete kohaselt võib „Pekingis“ tähendada ka kesklinnast 100km kaugusel siis selle sisepargigas umbes nii oligi. Sõitsime metrooga nii kaugele äärelinna kui see läks ja sealt teadsime juba palju libataksojuhile raha pakkuda. Natuke saime tünni ka vist ikka. Olen täheldanud et siin on kõigil autojuhtidel oma kiiks. Enamasti on see signaalitamine aga sellel juhtumil sattus see olema pidurdamine- tegi seda alati hästi hilja ja järsult. Esimest korda sain liikluses karjuda- kui nägime maja milles suusakeskus asus ja vehkisime et siia ongi vaja minna siis tüüp tegi nii ulja tagasipöörde veoautole ette et mina pritsisin suust tulist roppu eestikeelset.... matsust jäi täpselt nii vähe puudu et veoauto juht oli eriti osav ja ei uimerdanud ja koormat ka polnud peal. – ja nüüd öelge miks Eesti juhiload Hiinas ei kehti???
Ja olimegi kohal. majja astudes meeleolu veel võimsam, rahvast ülivähe ja keskus avatud piletite ostmiseks kulus ainult 10 minutit. Riiete vahetamine läks veel kiiremini. Ja siis parki. Enam ei suuda šokeeruda ka selliste asjade peale vaid ütleme Hiina värk- nn pargis oli 1 hüpe aga millega pärast oli see pime ja tõstuk seisis. Sõit toimus ainult sellisel nõlval mis on umbes Kuutseka trahtrist alumise tõstukini. Mõlemalt poolt oli see ääristatud eriti pehme portega. Ja sinna sõideti sisse ka- vot selline on sõidutase siin. Kui (väiksema nõlva) tõstukiga üles läksime ,siis nägime miks pargi tõstuk seisab- hüppest ülespoole oli betooniväli- Hiina värk. Tegime seal omavahel switchis otse alla sõitmise võistlusi ja mängisime muud lolli. Üritasin visata kiivri õhku, teha sileda peal 36 ja siis selle uuesti kinni püüda ja panin mäsa- isegi seal õnnestus. Tunni ajaga oli sellest nõlvajunnist kõik võestud ja algas tagasireis. Kuna keskuse eest taksot saada oli võimatu siis liikusime mingi bussiga linna poole. Üritasime seal süüa leida. Nagu neetud on see et kui kõht on tühi siis ei leia ühtegi söögikohta aga pärast söömist on kõik kohad neid täis. Nii kõndisime 2km otsides süüa kuni lõpuks leidsime mäki. Ei, mitte doonaldsi vaid selle kohaliku koopia. Söök oli seal kuninglik nagu Hiinas kombeks. Pärast sööki tungisime libataksojuhtide kiuste bussipeatusesse. Meile sobivaid busse käis küll tihti kuid nendesse mahtumine oli kraad kange missioon meie jaoks. Kui lõpuks olime ühte bussi ära suutnud mahtuda ja ütlesime piletimüüjale „Beijng“ vehkis too et tuleb minna teisele poole teed. Wäää isegi linnaliinibuss ei sõida sinnapoole kus on tema ots. Selle peale sukeldusime taas pea ees keset libataksistide kampa. Teineteise keele mittemõistmisel on küll palju miinuseid kuid on ka mõned plussid. Nagu näiteks see et võib endale lubada lauset: „Mida sa kurat seletad, ma tean väga hästi kui palju su pann kütust võtab“. Ei läinud 10 minutitki kui leidus mees kelle leksusemärgiga ja sigariks kutsutava Audi kujuga trandulett võttis kütust nii palju kui me tahtsime. Ka taksojuhil ei olnud suuremaid kiikse- ta lasi 30km jooksul ainult 3 korda signaali, pidurdas ainult 1 korra järsult, ei rääkinud midagi ja lasi isegi kiirabiauto mööda. Maandusime mingi militaarse kallakuga poe ees. Kui Mardil ei õnnestunud seljakoti hinda sobivaks kaubelda siis ostis hoopis püksid... Läksime metroosse ja kohtasime seal kogemata täiesti oma klemmi- soomlast. Rääkisime veidi muljeid ja sõitsime eri suundades laiali. Järgmisest juhtumist on kuradima kahju et ei saanud seda filmilindile. Ühte taati huvitasid üliväga Mardi suusad. Tema zestikuleerimisest jäi kahjuks selgusetuks kas oli temagi noorena kõva suusamees või soovis ta neid ära osta või hoopis midagi kolmandat. Üritasime metrooga saada hotelli ligidale aga nagu ikka läks midagi veidi viltu ja väljusime maa alt tundmatus kohas. Saime veidi ekselda ja õnneks leidsime selle käigus mõned hädavajalikud riided ja lõpuks ka hotelli. Hotellis ei tohtinud lebo lubada sest oli vaja minna träna ostma. See õnnestus enneolematult hästi. Leidsin lõpuks oma ammuotsitud hieroglüüfidega teesärgid ja veel sada vidinat. Pärast seda tuuri ja tegime söömingu ja selle lõpus täheldasime et Hiinas on ikka head kombed- kui mujal jäetakse restoranis jootraha siis siin kaubeldakse hinda alla. Algul oli tseki peal 4 inimese söögi hinnaks 160RMB ehk 272EEK. Meie arvutuse kohaselt ei saanud hinnaks olla mingi nipiga üle 100RMB kelneri esimene arvutus andis tulemuseks 120, ka sellega ei saanud me veel leppida ja kolmandat korda arvutades oli tulemuseks juba 95. Järgmine action leidis aset hotellis- kogu selle kokku ahnitsetud nodi pakkimine. Seda sai tehtud pikalt ja põhjalikult. Ja siis uni.

LÕPUTU-LAUPÄEV 27. Märts 2010

Hommikul olin esimene kes tõstukiga üles sai. Seda muidugi hommikusöögi hinnaga ja lisaks veel planeeritud 15 minutit rituaalseks piletiostuks. See sisaldas kella ja seierite joonistamist paberile, suures koguses vehklemist, tõstuki pildi otsimist mingitest brozüüridest ja siis veel hinna üle kauplemist paberi ja kalkulaatori abiga. Ja lisaks veel deposiidi maksmine iga asja eest. Tõstukipileti puhul oli see 200 RMB ehk 340 EEK tagatisraha sellee kuradima plastmassitüki eest. Õnneks selle deposiidiraha tagasisaamine käis õhtuti lihtsalt. Sel päeval olid sõidutingimused pehmelt öeldes pöörfid. Hulk puudrit mille eile avastasime aga sõita ei jõudnud. 1 tõstuk pandi tööle mida varem ei saanud kasutada ja see oli sigapikk ja sealt alla tuli taas puhas puuder. Aga see päev jäi lühikeseks sest tuli hakata trippima tagasi Changchuni. Ja Pekingisse sest seal jäi veel paar asja tegemata. Bussi oodates kohtasime taas ühte kohalikku ärinippi- tuleb suvaline inimene autoga 10 minutit enne bussi ütleb et igale poole saab ja odavalt ja kõik lubab kokku. Ja talle on väga keeruline seletada et me ei oota mitte libataksot vaid bussi. Sellega saime hakkama ja tuleb tõdeda et päris eduliselt õnnestub kõik ära seletada käte ja jalgadega. Buss tuli. Alustuseks mõned imerituaalid nagu lapi leotamine porilombis et sellega bussi põrandat pesta. Siis suuremat sorti signaalitamine ja juba liikuski see buss. Aga 50 meetrit hiljem juba peatus kus 10 inimest ootamas. Ja see kordus oma 10 korda. Õnneks oli neist 10st tavaliselt 8 saatmas bussile 2 inimest ,nii et buss eriti täis ei saanud. Ja meile üllatuseks oli juba 10 km kaugusel olemas päris arvestatav linn ehk siis see eilane taksojust oli igas mõttes eilane. Jõudsime Jilini ja veendusime et sealse bussijaama äratundmiseks ei ole olemas mitte ühtegi märki. Bussi lõpppeatus meenutas rohkem prügimäge. Lähemal otsimisel selgus et on olemas ka jaamahoome mis on parasjagu maad eemal. Meelis suutis uurida et buss edasi läheb 1 minuti pärast ehk siis kohalikke kombeid arvestades me jõuame selle peale. Kordus sama saaga teise bussireisiga aga selle väikse vahega et see ei peatunud iga posti juures. Changchuni kohale jõudes leidsime kohaliku Hiinlase kes läks ka rongijaama ja rääkis ka Inglise keeles- võtsime sappa.
Siis piletiost- tahtsime magamiskohti aga raha küsiti liialt palju. Kuna olime korra juba rongiga sõitnud siis arvestasime et ka istekohad on normaalsed ja võtsime need. Seejärel rikkalik sööma ja tagasi rongijaama. Natukene isemoodi oli seal muidugi kõik aga see on alles algus... . rongi sisenemisel selgus et istekohad on ootamatult otsa lõppenud ja seismiseks oleks siis ruumi kui poleks suuski. Aga rongis on kunn teatavasti vagunisaatja ja see lennutas inimesi nii üles kui alla rääkimata et paremale ja vasakule ning paigutas väga eduliselt meie pakid ühte nurgakesse peldiku kõrval. Nagu selgus on see rongis kõige käidavam koht- näiteks 1 mees käis 10 korda tunnis. Kõik see võiks olla naljakas näiteks tund või äärmisel juhul 2 aga meie reis kestis 12 tundi. Selle käigus sai nähtud miljoneid magamisvõimalusi mida kohalikud harrastasid- püsti, pea vastu seina. Tagumik vastu seina ja käed vastu posti. Põrandal tati ja konide sees. JNE. Meie parimaks saavutuseks jäi Anneli avastatud magamispoos mis tähendab jalad ühel pool kraanikaussi, tagumik teisel pool ja pea prügikastil. See asend pakkus sel hetkel kuninglikku magamisluksust ja värvilisi unenägusid. Seda siiski ainult nii kaua kuni vagunisaatja võttis nõuks teha uus koristustiir. Koristustiir tähendas põrandalt konide kühvlilepühkimist ja tati laialipühkimist ja kõige selle finaaliks viskas ta saadud laadungi eelmainitud prügikasti kolistades kaanega nii hullult et keegi jumala pärast ei magaks. Magasime ikkagi vaheldumisi kraanikausil ja kotil istudes ja lihtsalt püsti nokkides. Magamata ja paduunise inimese mõtlemisvõime on teatvasti häiritud ja nii avastasime hiljem ka enda loogikast vea. Rong oli meie pagasilaadungit nii palju loksutanud et minu lumelaud ähvardas kukkuda otse all tukkuvale Meelisele pähe. Selle peale otsustasime- EI, mitte oma pakke paremini paigutada, vaid panna Meelisele kiivri pähe. Kõigi lemmikuks jäi ikka see kraanikausi magamiskoht aga selle nurjas üks vanem soliidne PROUA, (suurte tähtedega!!!) kes leidis et tal üliväga oleks vaja kl 4 öösel hambaid pesta. Liialdamata tegi ta seda pool tundi, vahepeal hakkas tal suurest nühkimisest palav ja ta riietus lahti. Õnneks jäi ta sellegi juures soliidseks. Aga pärast proua kraanikausirituaalide lõppu taipasime et olime oma kraanikausismagamisega rikkunud kogu rongis viibijate päevarütmi ja pärast eelmainitud prouat algasid sellised hambapesutalgud mida vist varem ega hiljem pole nähtud. Kõik kel kasvõi 1 klahv suus hakkasid selle pärast muretsema- kl 5 hommikul.... meie kui kraanikausielanikud saime magada alles kl 9 umbes kui sõita oli jäänud veel 1 tund ja mingis peatuses läks maha nii palju rahvast et tekkisid meie kauaoodatud istekohad. Kiita võiks veel head tööd rongijäneste ärahoidmisel- piletit kontrolliti perroonile minnes, rongi astudes, rongis ja jaamahoonest väljudes võeti pilet ära et me enam kunagi kuhugi sama piletiga sõita ei kavatseks.
Kuna eriti mõelda ei viitsinud siis leidis meid üles mingi hotellitöötaja kes tegeles hotelli shuttle bussile reisijate valmis otsimisega. Hind oli odavam kõigist hotellidest mida seni olime külastanud. 8 kohaline shuttle buss oli juba enne meid rahvast täis aga nii tundus ainult meile. Tegelikult mahtus sinna veel 4 inimest, 3 paari suuski, 1 lumelaud siis veel suuremaid ja väiksemaid kotte ja üks mutt, vabandust proua. Hotell tundus pärast rongisõitu nagu paradiis- horisontaalne ja meetrilaiune voodi, valged lillelõhnalised linad, lisaks veel värviteleviisor ja nii palju ruumi et võiks teha iluvõimlemise lindikava või mängida tennist või midagi. Aga ei! Kuna me pole mingid papist unekotid siis olles pestud-kustud-kammitud ootasid meid vaatamisväärsused ja kõik tuled- viled mis Pekingist leida võib. Mart, Meelis ja Anneli kimasid moblaturule et hankida uusimate mobiilitootjate Porsche ja Hummer ahjusooja toodangut. Ma üritasin kesklinnale pihta saada aga nagu aru sain ei tulnud sellest midagi välja ilma kohalike abita. Kuna kätega seletamise oskus on arenenud ülima täiuslikkuseni siis ei tekkinud teel suuremaid probleeme. Siiski ühe korra sõitsin bussiga vales suunas aga no kellel poleks juhtunud. Ei läinud kuigi palju aega kui olin kohal ja tegin kõigest pilti. Taevase rahu väljak, ja kõik selle ümber olevad ehitised. Siin on pildid paremad kui jutt ....
Lisaks veel majad, asjad ja nähtused mis pole otseselt turismiobjektid aga võlusid siiski. Natuke hiljem avastasin, et majad üksinda on pildil igavad ja püüdsin koos majadega pildile ka Hiina naiste ilu. Loomulikult kutsuti mind teed jooma (Mart oli hoiatanud et see on kohalik väljapressimmistaktika) aga legend oli nii veenev et suure piinlikkusega tunnistan et oleksin haneks läinud kui Mart poleks TÄPSELT õigel ajal helistanud. Hankisin ka turistide tänavalt mõned väärt vidinad ja tegin mõned pildid. Lisaks hakkas seal huvitama miks pole ma näinud ühtki särki millele oleks peale kirjutatud mingi jutt hieroglüüfides. Kõik vaatasid nagu küsiksin ilmaimet- sealjuures ka kohalik kallihinnaliste riiete tootja ei kirjuta särgile oma hieroglüüfidega logo. Samuti ka vuhvli tootjad pole ära taibanud et inimesed võivad tahta Hiinast hieroglüüfidega teesärki mitte mingit lolli kirja kõhu peal nagu SPORT või SCREAM või LOVE. Helistasime ja rääkisime kellaaja kokku et hotellis kokku saada aga juhe oli nii koos et ei teadnud kuhu poole minna. Võtsin tõlla ehk kohaliku velotakso. Hullult kauplesin aga ikka sain tünga. Siiski mitte hullult- eestis oleks takso eest umbes sama palju maksnud. Aga olles hotellis kokku saanud ei võinud endale veel lebo lubada vaid vaja veel mõnedele poodidele tiir peale teha. Leidsime igasugu vigureid nagu muusikariistade poe, ehtsa, kõige hullema vuhvli poe, ja tilu-lilu poe. Viimases oli palju uusimaid vidinaid mis pole Eestini veel levinud nagu tiirulugejaga hüppenöör, täiesti uue süsteemiga vahetatavate otstega kruvikeeraja jne. Aga see kõik nägi selline välja et kui puutud siis läheb puru. Ei ostnud midagi. Lõputu päeva lõpuks sada grammi õlut ja ulmeliselt magus uni.

Reede 26.Märts.2010

Hommikul saime 8.30 üles ja läksime kokkulepitud hommikusööki sööma. Anneli eelistas sellele magamist ja õigesti tegi. Söögiks pakuti pelmeene mis lähemal uurimisel liha ei sisaldanud vaid olid lihtsalt taigna plönnid. Lisaks soe vesi kus ujusid mingid terad. Teadjamad rääkisid et see on mingi überblingen supp aga noo ei olnud hea.
Pärast seda mägi omas headuses. Rada oli tõesti pikk ja korras, gondel töötas laitmatult. Kõik hea mis ei puuduta orgunni. Juba kolmandat korda kulus mäepileti ostmiseks 15 minutit. Rammisime ringi metsavahel puudris, leidsime ülihäid kohti, tegime seal veidi pilti ja trikki. Ja mõtlesime et kuratkurat homme peaks kuidasiganes ajakavasse mahutama veel ühe puudripäeva. Õhtul üritasime reede puhul leida selliseid asju nagu taxi ja disko. Aga mõlemad kujunesid võimatuks sest küla ainus taksojuht oli juba „natukene“ napsune. Ja lähim linn kus võiks disko olla oli Jilin 50 km kaugusel. Läksime sõime konnasid ja muud sööki aga need muud ei jäänud eriti meelde sest erinevalt Pekingis pakutud konnadest olid siinsed tükeldamata ja pooltoored. Õhtul saime hotellis vaielda ja vara magama minna.

Neljapäev 25.Märts.2010

10,30 ärkasime siis mingil imeväel ülesse. Oliveril oli paanika ja ta hakkas lauda alla toppima.
Kui laud all siis mõtlesin et võiks saapad ka panna ja siis avastasin et pükstest oleks pidanud alustama. Ja nii sujuvalt jõudsin 11,30 mäele , teised ei suutnud loobuda hommikusöögist ja jõudsid fikseerimata ajal hiljem. Niikaua jõudsin välja kaeda kõige nutisema puudri, kõige järsema nõlva, kõige kickerisarnasemad künkad... laks, laks, laks.
Seejärel nälg, nälg, nälg ja keerulised seiklused: söögikohad ei ole Hiina maakohas eriti äratuntavad ja nii sattusin mingisse majja kus kehakeeles seletati ,et süüa saab küll ja kutsu sõbrad ka. Tuba oli ka väga luks aga maha istudes selgus et tegu pole mitte söögikoha vaid lihtsalt väga külalislahkete inimestega... aga kui nägime et nad hakkasid pliidi alla tuld tegema ja toiduvarusid välja otsima siis otsustasime külalislahkust mitte kuritarvitada, tänasime nii kuidas oskasime, jätsime meeneks 2 eeki ja läksime edasi söögijahile. Otsingute käigus leidis Meelis miski punast värvi musta- määrdunud turukoti ja nimetas sellega õlle tassimist roheliseks ettevõtmiseks. Lõpuks söögikoht mida tegelikult varem teadsime ja rikkalik söök. Tummine sink mille kõrvale oleks vaja olnud leiba, siis loomaliha mis maitses väga koduselt aga kui Eestis läheb potti 50% seast siis siin pakuks välja 90. Ja kõige finaaliks kala mida enne ka elusana nägime. Suur ja maitsev. Õhtul õlu ja see blogi ja telekast seriaaali „Kõik Minestavad“ teine osa.

Kolmapäev 24.Märts.2010

5,30 äratus, 5 mintsa koliseva bussiga sõitu lennujaama, check-in õnnestus: turvakontrollis avastati Meelisel pläsku rummiga. Pidime siis selle ära jooma, polegi vist kunagi kaine peaga pool seitse hommikul jooma hakanud, õnneks ei olnud pläsku väga suur ja saime hakkama.
1,5 tundi lendu ja maandusime Changchuni lennuväljal, väljas temperatuur nullis ja umbes 20-30cm imelikku lund. Mingi kamp tonte peksis kirkade ja kangidega jääd, mis ma oskan
Ütelda, Hiina värk/särk...
Kuna bussini Jilini oli 3 tundi aega siis otsisime taksot/minibussi , tunnike otsimist ja üks VW jetta moodi takso oli nõus meid Beidahu suusakeskusesse ära viima, mingi ime läbi mahtusid autosse ära kõik meie pakid ja suusakotid, suusad ja laua võtsime salongi, Oliver vaatas Jilini provintsi 2 tundi läbi laua  Beidahu-sse jõudes hakkas peale täielik Hiina tsirkus, algatuseks arvas taksist et tahaks meilt 478RMB raha küsida, asi läks juba rusikateni, taksist tuli lausa hotelli järgi ja palus raha nii meilt kui jumalalt, lõpuks maksime talle 355RMB mis oli ka pisut liiga palju. Vahepeal leidis taksistiga ühise keele veel mingi putkavaht kes leidis et hotelli klientidele tõkkepuu avamise eest oleks paras raha 100 RMB ehk 170 EEK. Selgitasime siis tallegi et selle raha eest pistku see tõkkepuu endale p***e. Aga kuna ta polnud nõus siis me ei maksnud ka. Hotelli võttes oli ka täielik ooper, kuna keegi englishit ei mõistnud, siis helistati mingile hiinlasele, kes oskas natsa englishit, peale poolt tundi sõnavahetust jõudsime arusaamale et meile sobiks 3 inimese tuba 315 rmb eest. Hotell ja ka suusakeskus oli praktiliselt inimtühi. 4-tunni pilet maksis 168RMB, seda hinda see hetkel kindlasti ei väärinud. Keskusest oli avatud üks gondeltõstuk, see töötas 15,00-ni ja viis 1200 meetri kõrgusele ja üks tooltõstuk mis töötas 16,30-ni aga viis ainult poole mäe peale ehk siis kokkuvõttes olid enamus nõlvad suletud. Pipe ja pargi hüppeid polnud vist märtsi kuus traktor näinud. Päike paistis ja ilm oli ilus, tegime mõned pildid ja juba oligi keskus suletud. Sõitmiseks oli meil sel päeval aega 2h ja sellest läks piletite ostmisele 15 min (mitte järjekord vaid selgitustöö) korra gondliga üles ja siis umbes 3km puudri/moguli/võsa segu. Seejärel 1,5h pargilaks- miski muhe drop ja siis valikuvõimalus puudri moguli ja traktorijälje vahel. Siis pipe- õigem oleks öelda mingi iidne vallikraav aganuh kohta valides sai hüpata ja nõned püssid pildid on ka. Paibis pidi viimasest hüppest loobuma et jätkuks hoogu esimesele 8m hüppe otsehüppamiseks. Pärast seda pidi pidurdama et saaks 6 meetrisest trikki teha ja siis veel 2 meetrine hüpe ... siis üks ilgeltlai box mis oli muhe ja seejärel üsna keskmine box mis üldse ei libisenud. Ja pärast seda pidi kükitama et tagasi tõstuki peale saaks. Sel ajal võis vasakul jälgida kahte raili mis kavatsevad pikali kukkuda ja paremal maailma aeglaseimat ankurtõstukit. Läkisime kohalikku küla vaatama ja sööma. Küla koosneb umbes 50-st uberikust millest mõned on üritanud jätta söögikoha mulje. Maandusime siis ühte uberikku, Menüü oli hiina-vene keelne. Menuust sai ka valida koeraliha toite, millegi pärast olevat need hetkel otsas olnud. Eriti hea meelega oleks hot dogi võtnud aga vist jahihooaeg ja koeri vaja. Peale rikkaliku söömat (umbes 125RMB neljale) hotelli ja magama. Oliver lubas 8,30 mäele minna . Sellele järgnes täispikk Nitrotsirkus ja kohalik seebikas „Kõik Minestavad“.

China SkiTrip 2010

Teisipäev 23.Märts.2010

Äratuskellad kõigil tirisesid 8 , millegi pärast ärkasime alles 9,30, Kiire pesu, söök( pelmeenid) ja siis Hiina müüri otsima. Teadsime kooliõpikust, et Hiina müür oli rajatud Mongolite kaitseks, järelikult tuli sõita metroo plaanilt vaadates kõige põhja poolsemasse jaama. Kuna ei teadnud kuidas edasi minna , siis küsisime suvaliste inimeste käest, teadmiseks et peale hiina keele Hiinas mingit muud keelt ei osata. Mingi papi lubas oma koliseva, roostetava autoga meid 150RMB eest ära viia, naine ja laps tõsteti selleks ajaks autost välja tänavale jalutama  . Umbes 50-70km sõitu ja jõudsimegi maailma ime juurde. Mina olin seda juba ükskord aastaid tagasi näinud. Oliveril pakkus lõbu müüril olevad pikkad reilid ja käsipuud, nendest tagumiku peal liugu lasuta võinuks olla „surmalaks“. Müürile sissepääs maksis 40RMb. Aga õpilastele 22,5 RMB nii otsustasime kõik astuda ülikooli University of Eesti Vabariik ja esitlesime õpilaspiletina ID-kaarti. Oliver ostis macig rõngad, kauples 80RMB pealt alla 20RMB peale, paarsada meetrit hiljem pakuti selliseid rõngaid 5RMB-ga See tüüp kes neid müüs ajas oma trikkidega nii hullult juhtme kokku et mustkunsti mõistmise huvides oli vaja tuua see ohver. Kirusin pärast ennast selle pärast kuidas 1 lammas loovutas 20 hüääni (Hiina rahaühik ja eelmainitud RMB). Pekingisse tagasi sõitsime juba rongiga 14RMB per kärss, kiiruga söök, siis check-out hotellist ja lennujaama 16RMB-se bussiga, KL 21,30 pidi minema meie lennuk Changchuni aga kuna olin ostnud/broneerinud piletid sellisest portaalist nagu www.elong.net siis teatati lennujaamast, et meid polegi lennu nimekirjas. Peale pikka uurimist, puurimist saime piletid järgmiseks hommikuks. Sellega hoidsime kokku 40RMB . Meelis käis uuris, et äkki saab meie suuri pakke lennujaama pakihoidu jätta, sealt pakuti meile hoopis ööbimist 220RMB koos transpordiga sinna ja hommikul tagasi. 5 mintsa sõitu eriti koliseva bussikesega, kotid hotelli ja linna peale kolama. Selle kolamise käigus jõudsime tegelikult 200 meetri kaugusele ja selle käigus jõudsime saada palju kasulikku nagu pükse, sokke, kalmaari, igasugu helisevaid ja pilti ilmutavaid plaate ja tutvida kuidas hieroglüüfide kirjutamiseks kasutada klaviatuuri (täpsem info meilt). Ja siis veel kuninglik söömaaeg mille tellisime bingo loto meetodil sest menüü oli neil pakkuda ainult hieroglüüfidega. Pearoaks kujunes seal söök mida teadjamad nimetasid läbipaistvaks lintnuudliks aga meie sõnavaras sai see nimetuse tatt. Ja see kõik oli väga maitsev nagu ikka. Meie 4 tunnisest uneajast kulutasin 2 sellele et vahtisin telekast mingit kohalikku paaritumissaadet. Kõige rohkem pakkus mulle pinget ära arvamine kui vanad on Hiina naised. Sain teada et välimusele tuleb liita 4 aastat. Vot nii targaks ainult 2 tunniga ja lisaks veel vooditäis kalmaari. Mardile oli see aktsioon vist igav ja ta jäi kohe magama.