Hommikuks pelmeenid kohalikku moodi- sigahead. Mina olin kõige uimasem ja kui söögikohta jõudsin olid Meelis ja Anneli juba minekut teinud. Neil oligi teine plaan. Mardiga sõime veel hunniku pelmeene ja veel mingi rasvaplönni ja läksime hotelli pakkima. Motivatsioon oli tohutu- minek oli elu esimesse siseparki sõitma. Piltide järgi 2 hüpet, siis wallride ja veel ohtralt actionjacksonit. Kuna Hiina kommete kohaselt võib „Pekingis“ tähendada ka kesklinnast 100km kaugusel siis selle sisepargigas umbes nii oligi. Sõitsime metrooga nii kaugele äärelinna kui see läks ja sealt teadsime juba palju libataksojuhile raha pakkuda. Natuke saime tünni ka vist ikka. Olen täheldanud et siin on kõigil autojuhtidel oma kiiks. Enamasti on see signaalitamine aga sellel juhtumil sattus see olema pidurdamine- tegi seda alati hästi hilja ja järsult. Esimest korda sain liikluses karjuda- kui nägime maja milles suusakeskus asus ja vehkisime et siia ongi vaja minna siis tüüp tegi nii ulja tagasipöörde veoautole ette et mina pritsisin suust tulist roppu eestikeelset.... matsust jäi täpselt nii vähe puudu et veoauto juht oli eriti osav ja ei uimerdanud ja koormat ka polnud peal. – ja nüüd öelge miks Eesti juhiload Hiinas ei kehti???
Ja olimegi kohal. majja astudes meeleolu veel võimsam, rahvast ülivähe ja keskus avatud piletite ostmiseks kulus ainult 10 minutit. Riiete vahetamine läks veel kiiremini. Ja siis parki. Enam ei suuda šokeeruda ka selliste asjade peale vaid ütleme Hiina värk- nn pargis oli 1 hüpe aga millega pärast oli see pime ja tõstuk seisis. Sõit toimus ainult sellisel nõlval mis on umbes Kuutseka trahtrist alumise tõstukini. Mõlemalt poolt oli see ääristatud eriti pehme portega. Ja sinna sõideti sisse ka- vot selline on sõidutase siin. Kui (väiksema nõlva) tõstukiga üles läksime ,siis nägime miks pargi tõstuk seisab- hüppest ülespoole oli betooniväli- Hiina värk. Tegime seal omavahel switchis otse alla sõitmise võistlusi ja mängisime muud lolli. Üritasin visata kiivri õhku, teha sileda peal 36 ja siis selle uuesti kinni püüda ja panin mäsa- isegi seal õnnestus. Tunni ajaga oli sellest nõlvajunnist kõik võestud ja algas tagasireis. Kuna keskuse eest taksot saada oli võimatu siis liikusime mingi bussiga linna poole. Üritasime seal süüa leida. Nagu neetud on see et kui kõht on tühi siis ei leia ühtegi söögikohta aga pärast söömist on kõik kohad neid täis. Nii kõndisime 2km otsides süüa kuni lõpuks leidsime mäki. Ei, mitte doonaldsi vaid selle kohaliku koopia. Söök oli seal kuninglik nagu Hiinas kombeks. Pärast sööki tungisime libataksojuhtide kiuste bussipeatusesse. Meile sobivaid busse käis küll tihti kuid nendesse mahtumine oli kraad kange missioon meie jaoks. Kui lõpuks olime ühte bussi ära suutnud mahtuda ja ütlesime piletimüüjale „Beijng“ vehkis too et tuleb minna teisele poole teed. Wäää isegi linnaliinibuss ei sõida sinnapoole kus on tema ots. Selle peale sukeldusime taas pea ees keset libataksistide kampa. Teineteise keele mittemõistmisel on küll palju miinuseid kuid on ka mõned plussid. Nagu näiteks see et võib endale lubada lauset: „Mida sa kurat seletad, ma tean väga hästi kui palju su pann kütust võtab“. Ei läinud 10 minutitki kui leidus mees kelle leksusemärgiga ja sigariks kutsutava Audi kujuga trandulett võttis kütust nii palju kui me tahtsime. Ka taksojuhil ei olnud suuremaid kiikse- ta lasi 30km jooksul ainult 3 korda signaali, pidurdas ainult 1 korra järsult, ei rääkinud midagi ja lasi isegi kiirabiauto mööda. Maandusime mingi militaarse kallakuga poe ees. Kui Mardil ei õnnestunud seljakoti hinda sobivaks kaubelda siis ostis hoopis püksid... Läksime metroosse ja kohtasime seal kogemata täiesti oma klemmi- soomlast. Rääkisime veidi muljeid ja sõitsime eri suundades laiali. Järgmisest juhtumist on kuradima kahju et ei saanud seda filmilindile. Ühte taati huvitasid üliväga Mardi suusad. Tema zestikuleerimisest jäi kahjuks selgusetuks kas oli temagi noorena kõva suusamees või soovis ta neid ära osta või hoopis midagi kolmandat. Üritasime metrooga saada hotelli ligidale aga nagu ikka läks midagi veidi viltu ja väljusime maa alt tundmatus kohas. Saime veidi ekselda ja õnneks leidsime selle käigus mõned hädavajalikud riided ja lõpuks ka hotelli. Hotellis ei tohtinud lebo lubada sest oli vaja minna träna ostma. See õnnestus enneolematult hästi. Leidsin lõpuks oma ammuotsitud hieroglüüfidega teesärgid ja veel sada vidinat. Pärast seda tuuri ja tegime söömingu ja selle lõpus täheldasime et Hiinas on ikka head kombed- kui mujal jäetakse restoranis jootraha siis siin kaubeldakse hinda alla. Algul oli tseki peal 4 inimese söögi hinnaks 160RMB ehk 272EEK. Meie arvutuse kohaselt ei saanud hinnaks olla mingi nipiga üle 100RMB kelneri esimene arvutus andis tulemuseks 120, ka sellega ei saanud me veel leppida ja kolmandat korda arvutades oli tulemuseks juba 95. Järgmine action leidis aset hotellis- kogu selle kokku ahnitsetud nodi pakkimine. Seda sai tehtud pikalt ja põhjalikult. Ja siis uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar