10,30 ärkasime siis mingil imeväel ülesse. Oliveril oli paanika ja ta hakkas lauda alla toppima.
Kui laud all siis mõtlesin et võiks saapad ka panna ja siis avastasin et pükstest oleks pidanud alustama. Ja nii sujuvalt jõudsin 11,30 mäele , teised ei suutnud loobuda hommikusöögist ja jõudsid fikseerimata ajal hiljem. Niikaua jõudsin välja kaeda kõige nutisema puudri, kõige järsema nõlva, kõige kickerisarnasemad künkad... laks, laks, laks.
Seejärel nälg, nälg, nälg ja keerulised seiklused: söögikohad ei ole Hiina maakohas eriti äratuntavad ja nii sattusin mingisse majja kus kehakeeles seletati ,et süüa saab küll ja kutsu sõbrad ka. Tuba oli ka väga luks aga maha istudes selgus et tegu pole mitte söögikoha vaid lihtsalt väga külalislahkete inimestega... aga kui nägime et nad hakkasid pliidi alla tuld tegema ja toiduvarusid välja otsima siis otsustasime külalislahkust mitte kuritarvitada, tänasime nii kuidas oskasime, jätsime meeneks 2 eeki ja läksime edasi söögijahile. Otsingute käigus leidis Meelis miski punast värvi musta- määrdunud turukoti ja nimetas sellega õlle tassimist roheliseks ettevõtmiseks. Lõpuks söögikoht mida tegelikult varem teadsime ja rikkalik söök. Tummine sink mille kõrvale oleks vaja olnud leiba, siis loomaliha mis maitses väga koduselt aga kui Eestis läheb potti 50% seast siis siin pakuks välja 90. Ja kõige finaaliks kala mida enne ka elusana nägime. Suur ja maitsev. Õhtul õlu ja see blogi ja telekast seriaaali „Kõik Minestavad“ teine osa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar