5,30 äratus, 5 mintsa koliseva bussiga sõitu lennujaama, check-in õnnestus: turvakontrollis avastati Meelisel pläsku rummiga. Pidime siis selle ära jooma, polegi vist kunagi kaine peaga pool seitse hommikul jooma hakanud, õnneks ei olnud pläsku väga suur ja saime hakkama.
1,5 tundi lendu ja maandusime Changchuni lennuväljal, väljas temperatuur nullis ja umbes 20-30cm imelikku lund. Mingi kamp tonte peksis kirkade ja kangidega jääd, mis ma oskan
Ütelda, Hiina värk/särk...
Kuna bussini Jilini oli 3 tundi aega siis otsisime taksot/minibussi , tunnike otsimist ja üks VW jetta moodi takso oli nõus meid Beidahu suusakeskusesse ära viima, mingi ime läbi mahtusid autosse ära kõik meie pakid ja suusakotid, suusad ja laua võtsime salongi, Oliver vaatas Jilini provintsi 2 tundi läbi laua Beidahu-sse jõudes hakkas peale täielik Hiina tsirkus, algatuseks arvas taksist et tahaks meilt 478RMB raha küsida, asi läks juba rusikateni, taksist tuli lausa hotelli järgi ja palus raha nii meilt kui jumalalt, lõpuks maksime talle 355RMB mis oli ka pisut liiga palju. Vahepeal leidis taksistiga ühise keele veel mingi putkavaht kes leidis et hotelli klientidele tõkkepuu avamise eest oleks paras raha 100 RMB ehk 170 EEK. Selgitasime siis tallegi et selle raha eest pistku see tõkkepuu endale p***e. Aga kuna ta polnud nõus siis me ei maksnud ka. Hotelli võttes oli ka täielik ooper, kuna keegi englishit ei mõistnud, siis helistati mingile hiinlasele, kes oskas natsa englishit, peale poolt tundi sõnavahetust jõudsime arusaamale et meile sobiks 3 inimese tuba 315 rmb eest. Hotell ja ka suusakeskus oli praktiliselt inimtühi. 4-tunni pilet maksis 168RMB, seda hinda see hetkel kindlasti ei väärinud. Keskusest oli avatud üks gondeltõstuk, see töötas 15,00-ni ja viis 1200 meetri kõrgusele ja üks tooltõstuk mis töötas 16,30-ni aga viis ainult poole mäe peale ehk siis kokkuvõttes olid enamus nõlvad suletud. Pipe ja pargi hüppeid polnud vist märtsi kuus traktor näinud. Päike paistis ja ilm oli ilus, tegime mõned pildid ja juba oligi keskus suletud. Sõitmiseks oli meil sel päeval aega 2h ja sellest läks piletite ostmisele 15 min (mitte järjekord vaid selgitustöö) korra gondliga üles ja siis umbes 3km puudri/moguli/võsa segu. Seejärel 1,5h pargilaks- miski muhe drop ja siis valikuvõimalus puudri moguli ja traktorijälje vahel. Siis pipe- õigem oleks öelda mingi iidne vallikraav aganuh kohta valides sai hüpata ja nõned püssid pildid on ka. Paibis pidi viimasest hüppest loobuma et jätkuks hoogu esimesele 8m hüppe otsehüppamiseks. Pärast seda pidi pidurdama et saaks 6 meetrisest trikki teha ja siis veel 2 meetrine hüpe ... siis üks ilgeltlai box mis oli muhe ja seejärel üsna keskmine box mis üldse ei libisenud. Ja pärast seda pidi kükitama et tagasi tõstuki peale saaks. Sel ajal võis vasakul jälgida kahte raili mis kavatsevad pikali kukkuda ja paremal maailma aeglaseimat ankurtõstukit. Läkisime kohalikku küla vaatama ja sööma. Küla koosneb umbes 50-st uberikust millest mõned on üritanud jätta söögikoha mulje. Maandusime siis ühte uberikku, Menüü oli hiina-vene keelne. Menuust sai ka valida koeraliha toite, millegi pärast olevat need hetkel otsas olnud. Eriti hea meelega oleks hot dogi võtnud aga vist jahihooaeg ja koeri vaja. Peale rikkaliku söömat (umbes 125RMB neljale) hotelli ja magama. Oliver lubas 8,30 mäele minna . Sellele järgnes täispikk Nitrotsirkus ja kohalik seebikas „Kõik Minestavad“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar