Hommikul olin esimene kes tõstukiga üles sai. Seda muidugi hommikusöögi hinnaga ja lisaks veel planeeritud 15 minutit rituaalseks piletiostuks. See sisaldas kella ja seierite joonistamist paberile, suures koguses vehklemist, tõstuki pildi otsimist mingitest brozüüridest ja siis veel hinna üle kauplemist paberi ja kalkulaatori abiga. Ja lisaks veel deposiidi maksmine iga asja eest. Tõstukipileti puhul oli see 200 RMB ehk 340 EEK tagatisraha sellee kuradima plastmassitüki eest. Õnneks selle deposiidiraha tagasisaamine käis õhtuti lihtsalt. Sel päeval olid sõidutingimused pehmelt öeldes pöörfid. Hulk puudrit mille eile avastasime aga sõita ei jõudnud. 1 tõstuk pandi tööle mida varem ei saanud kasutada ja see oli sigapikk ja sealt alla tuli taas puhas puuder. Aga see päev jäi lühikeseks sest tuli hakata trippima tagasi Changchuni. Ja Pekingisse sest seal jäi veel paar asja tegemata. Bussi oodates kohtasime taas ühte kohalikku ärinippi- tuleb suvaline inimene autoga 10 minutit enne bussi ütleb et igale poole saab ja odavalt ja kõik lubab kokku. Ja talle on väga keeruline seletada et me ei oota mitte libataksot vaid bussi. Sellega saime hakkama ja tuleb tõdeda et päris eduliselt õnnestub kõik ära seletada käte ja jalgadega. Buss tuli. Alustuseks mõned imerituaalid nagu lapi leotamine porilombis et sellega bussi põrandat pesta. Siis suuremat sorti signaalitamine ja juba liikuski see buss. Aga 50 meetrit hiljem juba peatus kus 10 inimest ootamas. Ja see kordus oma 10 korda. Õnneks oli neist 10st tavaliselt 8 saatmas bussile 2 inimest ,nii et buss eriti täis ei saanud. Ja meile üllatuseks oli juba 10 km kaugusel olemas päris arvestatav linn ehk siis see eilane taksojust oli igas mõttes eilane. Jõudsime Jilini ja veendusime et sealse bussijaama äratundmiseks ei ole olemas mitte ühtegi märki. Bussi lõpppeatus meenutas rohkem prügimäge. Lähemal otsimisel selgus et on olemas ka jaamahoome mis on parasjagu maad eemal. Meelis suutis uurida et buss edasi läheb 1 minuti pärast ehk siis kohalikke kombeid arvestades me jõuame selle peale. Kordus sama saaga teise bussireisiga aga selle väikse vahega et see ei peatunud iga posti juures. Changchuni kohale jõudes leidsime kohaliku Hiinlase kes läks ka rongijaama ja rääkis ka Inglise keeles- võtsime sappa.
Siis piletiost- tahtsime magamiskohti aga raha küsiti liialt palju. Kuna olime korra juba rongiga sõitnud siis arvestasime et ka istekohad on normaalsed ja võtsime need. Seejärel rikkalik sööma ja tagasi rongijaama. Natukene isemoodi oli seal muidugi kõik aga see on alles algus... . rongi sisenemisel selgus et istekohad on ootamatult otsa lõppenud ja seismiseks oleks siis ruumi kui poleks suuski. Aga rongis on kunn teatavasti vagunisaatja ja see lennutas inimesi nii üles kui alla rääkimata et paremale ja vasakule ning paigutas väga eduliselt meie pakid ühte nurgakesse peldiku kõrval. Nagu selgus on see rongis kõige käidavam koht- näiteks 1 mees käis 10 korda tunnis. Kõik see võiks olla naljakas näiteks tund või äärmisel juhul 2 aga meie reis kestis 12 tundi. Selle käigus sai nähtud miljoneid magamisvõimalusi mida kohalikud harrastasid- püsti, pea vastu seina. Tagumik vastu seina ja käed vastu posti. Põrandal tati ja konide sees. JNE. Meie parimaks saavutuseks jäi Anneli avastatud magamispoos mis tähendab jalad ühel pool kraanikaussi, tagumik teisel pool ja pea prügikastil. See asend pakkus sel hetkel kuninglikku magamisluksust ja värvilisi unenägusid. Seda siiski ainult nii kaua kuni vagunisaatja võttis nõuks teha uus koristustiir. Koristustiir tähendas põrandalt konide kühvlilepühkimist ja tati laialipühkimist ja kõige selle finaaliks viskas ta saadud laadungi eelmainitud prügikasti kolistades kaanega nii hullult et keegi jumala pärast ei magaks. Magasime ikkagi vaheldumisi kraanikausil ja kotil istudes ja lihtsalt püsti nokkides. Magamata ja paduunise inimese mõtlemisvõime on teatvasti häiritud ja nii avastasime hiljem ka enda loogikast vea. Rong oli meie pagasilaadungit nii palju loksutanud et minu lumelaud ähvardas kukkuda otse all tukkuvale Meelisele pähe. Selle peale otsustasime- EI, mitte oma pakke paremini paigutada, vaid panna Meelisele kiivri pähe. Kõigi lemmikuks jäi ikka see kraanikausi magamiskoht aga selle nurjas üks vanem soliidne PROUA, (suurte tähtedega!!!) kes leidis et tal üliväga oleks vaja kl 4 öösel hambaid pesta. Liialdamata tegi ta seda pool tundi, vahepeal hakkas tal suurest nühkimisest palav ja ta riietus lahti. Õnneks jäi ta sellegi juures soliidseks. Aga pärast proua kraanikausirituaalide lõppu taipasime et olime oma kraanikausismagamisega rikkunud kogu rongis viibijate päevarütmi ja pärast eelmainitud prouat algasid sellised hambapesutalgud mida vist varem ega hiljem pole nähtud. Kõik kel kasvõi 1 klahv suus hakkasid selle pärast muretsema- kl 5 hommikul.... meie kui kraanikausielanikud saime magada alles kl 9 umbes kui sõita oli jäänud veel 1 tund ja mingis peatuses läks maha nii palju rahvast et tekkisid meie kauaoodatud istekohad. Kiita võiks veel head tööd rongijäneste ärahoidmisel- piletit kontrolliti perroonile minnes, rongi astudes, rongis ja jaamahoonest väljudes võeti pilet ära et me enam kunagi kuhugi sama piletiga sõita ei kavatseks.
Kuna eriti mõelda ei viitsinud siis leidis meid üles mingi hotellitöötaja kes tegeles hotelli shuttle bussile reisijate valmis otsimisega. Hind oli odavam kõigist hotellidest mida seni olime külastanud. 8 kohaline shuttle buss oli juba enne meid rahvast täis aga nii tundus ainult meile. Tegelikult mahtus sinna veel 4 inimest, 3 paari suuski, 1 lumelaud siis veel suuremaid ja väiksemaid kotte ja üks mutt, vabandust proua. Hotell tundus pärast rongisõitu nagu paradiis- horisontaalne ja meetrilaiune voodi, valged lillelõhnalised linad, lisaks veel värviteleviisor ja nii palju ruumi et võiks teha iluvõimlemise lindikava või mängida tennist või midagi. Aga ei! Kuna me pole mingid papist unekotid siis olles pestud-kustud-kammitud ootasid meid vaatamisväärsused ja kõik tuled- viled mis Pekingist leida võib. Mart, Meelis ja Anneli kimasid moblaturule et hankida uusimate mobiilitootjate Porsche ja Hummer ahjusooja toodangut. Ma üritasin kesklinnale pihta saada aga nagu aru sain ei tulnud sellest midagi välja ilma kohalike abita. Kuna kätega seletamise oskus on arenenud ülima täiuslikkuseni siis ei tekkinud teel suuremaid probleeme. Siiski ühe korra sõitsin bussiga vales suunas aga no kellel poleks juhtunud. Ei läinud kuigi palju aega kui olin kohal ja tegin kõigest pilti. Taevase rahu väljak, ja kõik selle ümber olevad ehitised. Siin on pildid paremad kui jutt ....
Lisaks veel majad, asjad ja nähtused mis pole otseselt turismiobjektid aga võlusid siiski. Natuke hiljem avastasin, et majad üksinda on pildil igavad ja püüdsin koos majadega pildile ka Hiina naiste ilu. Loomulikult kutsuti mind teed jooma (Mart oli hoiatanud et see on kohalik väljapressimmistaktika) aga legend oli nii veenev et suure piinlikkusega tunnistan et oleksin haneks läinud kui Mart poleks TÄPSELT õigel ajal helistanud. Hankisin ka turistide tänavalt mõned väärt vidinad ja tegin mõned pildid. Lisaks hakkas seal huvitama miks pole ma näinud ühtki särki millele oleks peale kirjutatud mingi jutt hieroglüüfides. Kõik vaatasid nagu küsiksin ilmaimet- sealjuures ka kohalik kallihinnaliste riiete tootja ei kirjuta särgile oma hieroglüüfidega logo. Samuti ka vuhvli tootjad pole ära taibanud et inimesed võivad tahta Hiinast hieroglüüfidega teesärki mitte mingit lolli kirja kõhu peal nagu SPORT või SCREAM või LOVE. Helistasime ja rääkisime kellaaja kokku et hotellis kokku saada aga juhe oli nii koos et ei teadnud kuhu poole minna. Võtsin tõlla ehk kohaliku velotakso. Hullult kauplesin aga ikka sain tünga. Siiski mitte hullult- eestis oleks takso eest umbes sama palju maksnud. Aga olles hotellis kokku saanud ei võinud endale veel lebo lubada vaid vaja veel mõnedele poodidele tiir peale teha. Leidsime igasugu vigureid nagu muusikariistade poe, ehtsa, kõige hullema vuhvli poe, ja tilu-lilu poe. Viimases oli palju uusimaid vidinaid mis pole Eestini veel levinud nagu tiirulugejaga hüppenöör, täiesti uue süsteemiga vahetatavate otstega kruvikeeraja jne. Aga see kõik nägi selline välja et kui puutud siis läheb puru. Ei ostnud midagi. Lõputu päeva lõpuks sada grammi õlut ja ulmeliselt magus uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar